Süngetest filmidest, rasketest elusaatustest ja muust

by natalja

Olen ennemgi, aga viimasel ajal järjest rohkem kohtunud inimestega, kes on võtnud vastu otsuse mitte puutuda kokku elu negatiivsete aspektidega. Meie uudistekünnis ületavad lood on tihti vägagi negatiivse alatooniga. Ühel ilusal päeval aasta lõpus avasin Postimehe veebiportaali ja .. kes suri tulekahjuks, mitu inimest sai vigastada autoõnnetuses, arengumaade rahutused jätkuvad, hinnad tõusevad jätkuvalt. Panin selle veebilehel kinni sama kiiresti kui ta avasin.

Aasta alguses vaatasin kordusena “Eestimaa uhkuse” gaalat. Antud saade tõi vägagi soojust südamesse, pisara silma ja mõtteid, kuidas mina saaksin ühiskonnale kasulik olla? Gaalal nimetati kümmekond Eestimaa uhkust, kuid umbes kolmsada lugu ja inimest jäi mainimata. Mul tekkis kohe küsimus, miks neid kolmsada lugu aasta jooksul ei mainita meie ajakirjanduses? See teeks ju keskeltläbi üks head tegu kajastav lugu päevas. Uudistetoimetajad ütlevad aga, et “niisugune uudis ei kogu  piisavalt klikke”.

the-impossible-header-1600

Üldiselt mulle südamlikud ja õpetlikud lood väga meeldivad. Mulle meeldivad lood, kus tuleb välja inimese inimlikkus ja kaastunne teiste suhtes. Nii ma otsustasingi, et tahan kindlasti näha filmi The Impossible, mis räägib 2004 tsunaamiõnnetusest. Mulle tundus, et just selles filmis kogen ma seda otsitud inimlikkust ja kaastunnet. Elukaaslasele tundus film liiga valuline ja ta otsustas minna samal ajal teisele seansile. Ja film oligi nii palju valu täis, et vahepeal tundus, et tahaks sealt põgeneda. Ma saan aru, et taheti näidata, mida inimesed üle elasid. Kuid kas me peaksime keskenduma ka traagilistes sündmustes eelkõige traagikale ja valule? Õnneks selles loos koorus sügava valu alt ka see otsitud inimlikkus ja kaastunne. Oleksin siiski lootnud selle rohkemat esiletoomist. Teiste inimeste valu läbielamine ei võta valu ära. Valusal eluperioodil keskendumine inimlikkuse ja kaastundele toetab inimest, kellel on raske.

Jõulupühade ajal külastasin Lõuna-Eestis perekonda, kes kasvatavad sügava puudega last. Pisiprojekt oli koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi ja LHV Pangaga. Viisime perele maitsva jõulukorvi ja Ajakirjade Kirjastuse kinkekaardi aastase tellimusega soovitud ajakirjale. Võiks ju siinkohal mõelda, et milleks sukelduda traagilisse saatusesse? Peale seda külastust ma mõistsin enda motiivi, miks mina ei taha täielikult eemalduda millestki, mis on ühiskonna jaoks justkui raske, ebameeldiv, kurb. Kui te oleksite näinud seda perekonda, sealset pereema- te oleksite mõistnud. Nii raske saatusega inimesed, kes suudavad olla niivõrd positiivsed, empaatilised, naeratavad ja lahked. Suur kummardus neile selle eest, et nad suudavad pea igapäevaselt näha selle valu taha, mis saatus neile on andnud. Just need inimesed ja olukorrad näitavad meile seda otsitud inimlikkust ja kaastunnet.

Lisades juurde viimastel aastatel minu eluteele sattunud raske saatusega inimesi. Noormees, kes sattus lapsena ratastooli- ta tunnetab elu sügavust ja näeb valust sügavamale; tal on usku ja lootust, et ta hakkab üks päev kõndima. Noor naine, kes jäi traagilise õnnetuse tõttu oma mehest ilma ajal, kui nende laps oli alles poole aastane- tema soojust ja südamlikkust on justkui piiritu, millegipärast õnneliku elu elavates inimestes seda tihti ei leia. Raske haiguse tagajärjel meie seast lahkunud noor sõber, kes viimase hetkeni oli maailmale ja teistele inimestele siiralt avatud, tema loomingulisus oli piiritu.

Jah, ma usun, et me peame keskenduma elus positiivsetele aspektidele. Ka need inimesed teevad seda. Aga me ei tohiks eitada elu tumedamaid varje. Me elame duaalses maailmas ja need varjud on olemas. Ma usun aga, et läbi nende varjude on võimalik avastada uuesti valgus. Läbi valu, avastame kaastunde. Aidates raskustesse sattunud inimesi, avastame enda inimlikkuse.

Advertisements