Pankurist terapeudiks

Miks on tähtis säilitada Naisena tasakaalu kõigest, mida teed- ka töös?

nainejamees

Mõni kuu tagasi

Ärkan hommikul üles kell 8. Kuna laps öösiti veel ärkab ja vajab tegelemist, siis varasem tõusmine ei tule hetkel kõne alla. Kiired toimingid, sätin paralleelselt nii ennast kui last. Laps lasteaeda ja ise kiiresti esimesele tööalasele kohtumisele.

Tööpäev algab kell 9 ja kestab 17ni. Tööle pühenduda on vahva, kui töö sisu meeldib. Siiski käivad mõne aja tagant peast läbi mõtted, kuidas õhtul toidupoodi saada, mis tujus laps lasteaiast tuleb ja mida üldse tänase õhtuga peale hakata. Kõrvalt tulevad sisse tööalased küsimused ja mured. Lisaks minu omad kohustuslikud käimised, emotsioonide läbitöötamine kui midagi on närima jäänud, visiooni loomine oma elust. Vähemalt ma proovin oma mõtetes ka neid asju jõuda läbi mõelda selle 8 töötunni sees, sest õhtul läheb energia ju mujale. Tihti see hästi ei õnnestu, sest keskkond neelab tähelepanu ja ma olen tihti kuskil mujal, aga mitte enda juures.

Õhtu, jõuame koju 18 ajal. Emotsioonide mahalaadimine, söögi tegemine, mingid oma isiklikud käigud. Kas ma andsin lapsele piisavalt tähelepanu? Aga mehele? Kus ma ise omadega olen? Ei saa aru, virr-varr ja kohustusi on liiga palju. Mõni päev olen nii väsinud, et uinun kell 18 diivanil, kui kogu muu pere ümber toimetab. Aga minu enda unistused? Looming?

Võrdluseks 3 aastane periood koduse emana. See oli nii alles, et see on väga selgelt meeles. Kuidas jõudsin olla ema ja magistrant ja vabakutseline- tasakaal tundus olevat paigas. Kuidas ma ei tahtnud orav-rattasse. Millal ma siis elada jõuan?

Kes me Naised oleme? Mida oleme tulnud siia tegema? Mis on kõige tähtsam?

Naised on loojad. Avades südame saab naine luua siia maailma seda, mis tasakaalustab maskuliinset maailma. Olen ise kogenud, et kui tuleb looming, siis olen mina naisena koheselt ka tasakaalus. Kui mina olen tasakaalus, siis suudan ma olla võimalik parim variant endast Emana ja Partnerina oma mehele.

Meie praegused välised süsteemid ei toeta naiselikku tasakaalu loomist. Ühiskond nõuab suurt panust raha teenimisse (ka naistelt, kellel on kodus väga väikesed lapsed), võimuvõitlust (kuidas see klient iga hinna eest meile saada), agressiooni (võtame jõuga ja rünnakule vastame rünnakuga).

Aga kui saaks luua maailma teistmoodi? Et tööd saab teha armastusega ja siis tuleb ka küllus; et minuni jõuavad just need kliendid, kes peavad minuni jõudma; et igale agressioonile saab vastu vaid armastusega.

Naised peavad oma ürgse tarkusega leidma tasakaalu praeguses maskuliinses maailmas kõigepealt endas ja siis looma vastavalt oma välist maailma. St ka igapäevaelu. Iga naise sees on see tarkus olemas. See loob tervikut ja aitab kujundada kogu maailma suhtumist. Kõik algab ju indiviidist.

Minu tänane argipäev

Ärkan kell 8. Hommikud on juba rahulikumad, sest keskendun lapsele. Kui laps on lasteaeda viidud, siis 9-10ni on minu enda aeg. Ma sätin ennast, istun korra maha ja vaatan enda sisse- kas on mõni emotsioon, mis on jäänud läbi töötamata? Mida ma täna loon? Tõstan ennast uuele sagedusele. Piisab 15 minutist vaikusest ja enda sisse piilumisest. See aeg on hindamatu.

Kell 10 algab minu tööpäev. Ja minu tööpäev on minu enda kodukontoris. Ma naudin seda väga. Ma loon endale just sellise keskkonna, mis toetab mind ennast ja minu loomingut. Kõik ülesanded saavad tehtud kiiremini ja efektiivsemalt. Jääb aega üle loomiseks. See tuleb justkui iseenesest, kuna seisund on hommikust saatik õigel sagedusel. Tihti jõuan teha päevasel ajal ka pikema jalutuskäigus. Ma märkan maailma, kollaseid langenuid lehti justkui päikesevaip selles hallis vihmases päevas, aga ka see vihm tundub ilus ja õige. Ma märkan maailma enda ümber, mida kontoris istudes ei jõudnud ma seda teha. Ma näen, et maailm on suurem, kui töölaud ja rutiinsed tegevused. Ja selleks märkamiseks piisab samuti 15 minutist, stressi tase peab vaid miinimumini olema viidud.

Lapsele lähen järgi enne kell 17. Ta ei ole siis veel väsinud ja ma pole viimastest lastevanematest, kes talle järgi jõuab. Vajadusel jõuan enne lasteaeda minekut ka toidupoest läbi. Need pisiasjad on nii suure väärtusega, kui peres kasvavad väikesed lapsed 😊

Õhtul olen ma energiat täis ja saan keskenduda perele. Sest olen terve päev saanud olla „oma“ lainel, jõudnud vaadata enda sisse ja luua. Ma tajun oma visiooni igapäevaselt. Ma ei kaota seda silmist igapäeva virr-varri sees. Ja mul on aega isegi oma koeraga suhelda!

Yin-Yang tasakaal olgu kõigest- alustades inimesest endast, oma paarissuhtest liigub see maailma, kus me elame.

Advertisements

Kui ma armastan ennast ..

Image

Kui  ma armastan ennast, siis ma tean oma tugevusi- neid, mis viivad mind elus edasi.

Kui ma armastan ennast, siis ma tean oma nõrku külgi- nendele ma pühendun ja need on minu väljakutsed siin elus.

Kui ma armastan ennast, siis ma tean, mida ma olen väärt- ma olen väärt head suhtumist endasse, lugupidamist, ilusat elu; ja ma päriselt usun sellesse.

Kui ma armastan ennast, siis ma ei suru peale oma arvamust- lasen teistel olla need, kes nemad on, igas olukorras.

Kui ma armastan ennast, siis ma võtan vastutuse kõige eest, mis on minuga seotud- ma ei veereta süüd teiste kaela.

Kui ma armastan ennast, siis ma kehtestan oma piirid- ma tean, mis mulle sobib ja mis mulle ei sobi; ma väljendan seda.

Kui ma armastan ennast, siis ma kehtsetan ennast- igas olukorras, kus see on vajalik.

Kui ma armastan ennast, siis ma pühendun endale- kannan hoolt, et minu vajadused ja soovid oleksid rahuldatud ja täidetud; et ma oleksin õnnelik.

Kui ma armastan ennast, siis ma loobun igasugustest hinnangutest- kõik on ümberringi täpselt nii hea, nagu ta praegu on.

Kui ma armastan ennast, näen ma oma arengupotensiaali- teen kõik selleks, et olla täna parem inimene kui olin eile.

Kui ma armastan ennast, siis ma aktsepteerin ennast- täpselt niisugusena nagu ma olen, oma tugevuste ja nõrkustega, rõõmude ja muredega, omaenda arengupotensiaaliga.

Sest olles täiuslik, oleks see ebatäiuslik- mul ei oleks enam kuhugi edasi liikuda.

Video, mis mind inspireeris: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=p3IqEWqSIl8

Elukeskkond kui väärtus omaette

Olen käinud ühe korra elus kaardimoori juures. Päris moor ta ei olnud, kuna tegu oli meesterahvaga. Asjaliku meesterahvaga. Sest see, kui täpi ta mulle aastat ette ennustas- see tagas selle, et ma ei lase endale vist kunagi tuleviku peale kaarte panna 🙂

tabasalu

Aga lisaks täpsele infole mu tuleviku kohta rääkis ta huvitavat teooriat inimese eluetapide kohta. Väidetavalt üks eluetapp kestab 3-4 aastat ja siis toimub pööre või sündmus, mis tagab uue eluetappi algust. Lisaks sellele saab liigitada inimese igat aastat helgeks, tavapäraseks või mustaks. Need aastad vahelduvad. See teooria näitas mulle, et ei saa eeldada, et elus on kogu aeg helged aastat. Vahepeal peab olema keskpärasust, et puhata ja musti toone, et kasvada.

Minu üks eluetapp sai läbi eile, 6ndal jaanuaril. Soetasin neli aastat tagasi endale armsa kodu Tallinna kesklinnas. Olin kindel, et jään sinna maksimum mõneks kuuks ja lähen eluga edasi, üürides oma kodu välja ja hakates punuma pesa kuskil linnakärast eemal. Minu üllatuseks ei läinud tol ajal minu suured plaanid üldse täide. Ma jäin oma armsasse pessa neljaks aastaks. Tagant järgi vaadates ikka meeletult pikk aeg, meeletute kogemustega. Päriselt, tunne on, et nelja aasta tagune aeg oli mõni kuu tagasi. Kuhu see aeg küll kaob?

Tööleminekuks kuluv aeg: 17 km 35 minutiga vs 2,5 km 25 minutiga. Minu meelest igati väärt investeering mõnusasse elukeskkonda!

Paljud mu tuttavad imestasid, et miks ma küll loobun oma keskklinna korterist ja vabatahtlikult kolin linnapiirist teisele poole. Vabalt! Vähemalt 6 kuud aastast ehk kevad/suvi kui mitte pikemalt ma pea iga päev tulin peale tööd oma kesklinna korterisse, vahetasin riideid ja sõitsin ikka linnast välja- jalutama, rullitama, marjale, randa. Lihtsalt nii meeldis seal. Nüüd on mul oma terass, mis ootab kevadet, hommiku- ja õhtusööke värskes õhus. Ma saan enne magamaminekut teha väikeste ja hubaste majade vahel jalutuskäike ja peale tööd hüpata ratta selga ning sukelduda otse loodusesse. See on see, millest ma olen unistanud. Ja lasknud elul mu unistuse manifesteerida täpselt nii kaua, kui oli vaja. Ja ma usun, et ka kõik muud unistused tuuakse iga inimeseni kõige õigemal ajal. Elu ei eksi. Ta on mulle seda näidanud, mitmeid kordi.

Süngetest filmidest, rasketest elusaatustest ja muust

Olen ennemgi, aga viimasel ajal järjest rohkem kohtunud inimestega, kes on võtnud vastu otsuse mitte puutuda kokku elu negatiivsete aspektidega. Meie uudistekünnis ületavad lood on tihti vägagi negatiivse alatooniga. Ühel ilusal päeval aasta lõpus avasin Postimehe veebiportaali ja .. kes suri tulekahjuks, mitu inimest sai vigastada autoõnnetuses, arengumaade rahutused jätkuvad, hinnad tõusevad jätkuvalt. Panin selle veebilehel kinni sama kiiresti kui ta avasin.

Aasta alguses vaatasin kordusena “Eestimaa uhkuse” gaalat. Antud saade tõi vägagi soojust südamesse, pisara silma ja mõtteid, kuidas mina saaksin ühiskonnale kasulik olla? Gaalal nimetati kümmekond Eestimaa uhkust, kuid umbes kolmsada lugu ja inimest jäi mainimata. Mul tekkis kohe küsimus, miks neid kolmsada lugu aasta jooksul ei mainita meie ajakirjanduses? See teeks ju keskeltläbi üks head tegu kajastav lugu päevas. Uudistetoimetajad ütlevad aga, et “niisugune uudis ei kogu  piisavalt klikke”.

the-impossible-header-1600

Üldiselt mulle südamlikud ja õpetlikud lood väga meeldivad. Mulle meeldivad lood, kus tuleb välja inimese inimlikkus ja kaastunne teiste suhtes. Nii ma otsustasingi, et tahan kindlasti näha filmi The Impossible, mis räägib 2004 tsunaamiõnnetusest. Mulle tundus, et just selles filmis kogen ma seda otsitud inimlikkust ja kaastunnet. Elukaaslasele tundus film liiga valuline ja ta otsustas minna samal ajal teisele seansile. Ja film oligi nii palju valu täis, et vahepeal tundus, et tahaks sealt põgeneda. Ma saan aru, et taheti näidata, mida inimesed üle elasid. Kuid kas me peaksime keskenduma ka traagilistes sündmustes eelkõige traagikale ja valule? Õnneks selles loos koorus sügava valu alt ka see otsitud inimlikkus ja kaastunne. Oleksin siiski lootnud selle rohkemat esiletoomist. Teiste inimeste valu läbielamine ei võta valu ära. Valusal eluperioodil keskendumine inimlikkuse ja kaastundele toetab inimest, kellel on raske.

Jõulupühade ajal külastasin Lõuna-Eestis perekonda, kes kasvatavad sügava puudega last. Pisiprojekt oli koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi ja LHV Pangaga. Viisime perele maitsva jõulukorvi ja Ajakirjade Kirjastuse kinkekaardi aastase tellimusega soovitud ajakirjale. Võiks ju siinkohal mõelda, et milleks sukelduda traagilisse saatusesse? Peale seda külastust ma mõistsin enda motiivi, miks mina ei taha täielikult eemalduda millestki, mis on ühiskonna jaoks justkui raske, ebameeldiv, kurb. Kui te oleksite näinud seda perekonda, sealset pereema- te oleksite mõistnud. Nii raske saatusega inimesed, kes suudavad olla niivõrd positiivsed, empaatilised, naeratavad ja lahked. Suur kummardus neile selle eest, et nad suudavad pea igapäevaselt näha selle valu taha, mis saatus neile on andnud. Just need inimesed ja olukorrad näitavad meile seda otsitud inimlikkust ja kaastunnet.

Lisades juurde viimastel aastatel minu eluteele sattunud raske saatusega inimesi. Noormees, kes sattus lapsena ratastooli- ta tunnetab elu sügavust ja näeb valust sügavamale; tal on usku ja lootust, et ta hakkab üks päev kõndima. Noor naine, kes jäi traagilise õnnetuse tõttu oma mehest ilma ajal, kui nende laps oli alles poole aastane- tema soojust ja südamlikkust on justkui piiritu, millegipärast õnneliku elu elavates inimestes seda tihti ei leia. Raske haiguse tagajärjel meie seast lahkunud noor sõber, kes viimase hetkeni oli maailmale ja teistele inimestele siiralt avatud, tema loomingulisus oli piiritu.

Jah, ma usun, et me peame keskenduma elus positiivsetele aspektidele. Ka need inimesed teevad seda. Aga me ei tohiks eitada elu tumedamaid varje. Me elame duaalses maailmas ja need varjud on olemas. Ma usun aga, et läbi nende varjude on võimalik avastada uuesti valgus. Läbi valu, avastame kaastunde. Aidates raskustesse sattunud inimesi, avastame enda inimlikkuse.

Kirjutamine kui millegi loomine

Ma olen kirjutanud juba mõnda aega. Nii aastast 2010. Blogidesse, ajakirjadesse, öökapil seisvasse päevikusse. Olen kirjutanud enesearengust, inimeste- ja koerte psühholoogiast, inimsuhetest ja natukene endast. Just sellest viimasest, enda kogemustest, läbielamistest, arusaamistest tahaksin kirjutada rohkem. Seepärast sai loodud see uus blogi.

awriting

Mulle meeldib väljendada oma mõtteid kirjutades. Minu jaoks on see loominguline protsess- luua mõtete, kogemuste ja emotsioonide virr-varrist konkreetselt piiritletud mõte. Sellel on muidugi ka oma nõrk koht (millel või kellel neid ei oleks, onju). Ükski kirjutis ei suuda täpselt edasi anda seda, mis toimub ühe inimese sees. Ja ükski kirjutis pole lõplik tõde, ainuõige lähenemine. Kõik oleneb. Kirjutajast, lugejast, keskkonnast, hetketujust.

Antud blogisse koondan ma nii hästi kui oskan oma põnevad õpingud psühhoterapeudiks, vastuolud ning toetuspunktid materiaalse ja vaimse maailma vahel, kohtumisi erinevate inimeste maailmavaadetega ning kohtumisi iseenda sisemaailmaga.

Minu suurimaks inspiratsiooniallikaks on teised inimesed, nende arusaamad ja nägemused maailmast. Suurimad õpetajad on minu enda kõige lähedasemad perekonnaliikmed ja kallis elukaaslane.

Tuginen oma elus holistilisele ehk terviklikule lähenemisele, nii inimesel kui meie enda elus. Olen avatud erinevatele spirituaalsetele õpetustele, psühholoogilistele teooriatele, arvamustele ja kogetule. Kõigest on midagi võtta ja õppida. Tuleb leida vaid see, mis enda olemusega kõige paremini haakub.